Turvasüsteemid

Turvasüsteemid saab jaotada kaheks: valvesüsteem ja läbipääsusüsteem. Kasutatakse ka kombineeritud varianti, kus valve- ja läbipääsusüsteem on füüsiliselt ühe keskseadmega. Viimast kasutatakse enamasti suurtel hoonetel (marketid, büroohooned, laohooned jms.).

Turvasüsteemi (valve-läbipääsusüsteem) ülesehitus sõltub paljuski sellest, mis on objekti otstarve või kui suur on objekt: korter, eramu, büroo, tööstushoone, hoone välisperimeeter jne. Valvesüsteem koosneb keskseadmest, anduritest ja häireteadustuse seadmetest. Valve keskseade võib olla fikseeritud tsoonide arvuga (nt 8 tsooni) või laiendatava tsoonide arvuga (nt 8-64 tsooni). Olenevalt keskseadmest on võimalik programmiliselt moodustada teatud arv eraldiseisvaid valvealasid – hoonete kompleksi erinevad hooned, maja erinevad korruseid, erinevate otstarvetega ruumid jne. Valvealasid on võimalik valvestada ja võtta valvest maha sõltumatult teistest valvealadest. Keskseade analüüsib andurite seisundeid ja paneb häire korral tööle sireenid ja digitaalse modemi. Valvesüsteemi valvestamine ja valvest maha võtmine toimub juhtklaviatuuridelt kasutajakoodide sisestamisega või läbipääsusüsteemi puhul automaatselt distantskaardi näitamisega. Võimalik on kasutada näiteks kombineeritud variant, kus sisenemiseks peab sisestama klaviatuurilt koodi ning lisaks veel identifitseerima ennast distantskaardi alusel. Selline variant on kasutusel suuremat turvalisust nõudvatel asutustel.

Valvesüsteem on kaitstud antisabotaaži ahelatega, s.t. rikkudes kaabeldust, avades või lõhkudes süsteemi komponente annab süsteem koheselt häire (ka siis, kui süsteem pole valverežiimis). Häire edastamiseks turvafirmasse telefoniliini kaudu kasutatakse digitaalset kommunikaatorit. Kui telefoniliin puudub, paigaldab turvafirma, kellega liitutakse, raadiosaatja. Kui soovitakse saada tekstilist häireteadet mobiil- või tavatelefonile, saab seda teha digitaalse kommunikaatori abil, mis helistab sisestatud numbrile ja edastab salvestatud teate. Häire kohalikuks edastamiseks kasutatakse sireene. Välissireen on varustatud vilkuri ja akuga. Häireseisukorra käsitsi esile kutsumiseks kasutatakse paanikanuppe. Paanikanupud peavad olema nii paigutatud, et nende kasutamine ei nõuaks nähtavate liigutuste tegemist, ja ühtlasi olema sellises asukohas, et vältida nende juhuslikku rakendumist.

Tänapäevased turvasüsteemid on enamasti hästi omavahel integreeritavad. Näiteks valve- ja läbipääsusüsteemi saab lõimida videovalvesüsteemiga selliselt, et valvesüsteemist tulev häire rakendab koheselt kaamera salvestuse alal, kust tuleb häire.

Valve ja läbipääsusüsteemi keskseadmed salvestavad enamasti kõik liikumised ja isegi katsed (näiteks võõra kaardiga) süsteemi või hoonesse siseneda. Selline võimalus annab hoone valdajale igapäevaselt hea ülevaate inimeste liikumistest.

Põhilised andurite tüübid:

Infrapuna liikumisandurid (PIR)
reageerivad valvealalt lähtuva soojuskiirguse muutusele ehk inimese liikumisele. Lisaks on olemas antimasking funktsiooniga liikumisandurid. Juhul, kui sellist andurit püütakse katta (papi, laki vms.), saadab andur koheselt sellekohase teate valve keskseadmesse (ka siis, kui süsteem pole valverežiimis).
Magnetkontaktandurid
koosnevad kahest poolest: magnetist, mis kinnitatakse ukse peale või sisse ja hermeetilisest kontaktist, mis kinnitatakse uksepiida peale või sisse.
Klaasipurustusandur
reageerib klaasi purunemisel tekkivale akustilisele helile (analüüsib heli spektrit). Kasutatakse klaasile kleebitavaid ja seinale või lakke paigaldatavaid andureid.
Vibratsiooniandurid
konstruktsioonidele mõjuva füüsilise jõu tekitatud mehhaaniliste võnkumiste tagajärjel kutsub esile häire.

Läbipääsusüsteem

Paljudel juhtudel on oluline, et teatud ustest võiksid läbi käia ainult autoriseeritud inimesed. Füüsiline järelevalve on ebaotstarbekas ja paljudel juhtudel ka võimatu. Parim lahendus on paigaldada läbipääsusüsteem, mis hõlmab kõiki vajalikke uksi. Suurematel objektidel kasutatakse enamasti integreeritud valve- ja läbipääsusüsteemi. Suuremat turvalisust nõudvatel objektidel aga kasutatakse eraldi süsteeme juhuks kui ühe süsteemiga peaks mingi suurem rike toimuma. Sellega vähendatakse ka turvariske.

Vastavalt objekti suurusele ja kontrollitavate uste arvule valitakse uksekontrollerite arv. Uksekontroller on varustatud akuga, et oleks tagatud läbipääsu võimalus ka voolukatkestuse korral. Ustele on paigaldatud elektrilised lukud või vasturauad ning ühele või kahele poole ust kaardilugejad. Ühepoolse kaardilugeja puhul paigaldatakse teisele poole ust ukseavamisnupp.

Kaardilugejate põhilised tüübid:

  • distantskaardilugeja – reageerib teatud kauguselt distantskaardile;
  • distantskaardilugeja koodpaneeliga – reageerib distantskaardile või koodi sisestamisele (saab nõuda ka mõlemat – distantskaart + kood);
  • kiipkaardilugeja – kiipkaart sisestatakse kaardilugejasse (nt ID-kaart);
  • kiipkaardilugeja koodpaneeliga;
  • silmaiirise skaneerija;
  • sõrmejälje skaneerija;

Süsteemi kasutajatele antakse läbipääsukaardid (distants- või kiipkaardid) või distantsripatsid (põhimõte sama, mis distantskaardil). Läbipääsukaardid on nummerdatud ja kodeeritud, igale kaardile saab omistada teatud õigused – nt kindlad kellaajad, millal võib uksi läbida, kindlad uksed, mida võib läbida, kindlad piirkonnad jne. Läbipääsusüsteemiga on võimalik integreerida tööajaarvestusprogramm, mis näitab iga kasutaja kohta informatsiooni – tööle tuleku aeg, lõunapausi pikkus, töölt lahkumise aeg, vahepealsed liikumised jne.

Läbipääsusüsteemi on võimalik integreerida teiste turva- ja videosüsteemidega, kus üks täiendab teist. Näiteks kui keegi proovib kaardiga avada hotellis numbritoa ust, milleks tal ei ole õigust, jääb see läbipääsusüsteemi logisse, ning lisaks on võimalik aktiveerida lähim videosüsteemi kaamera isiku tuvastamiseks.

Lisaks integreeritakse läbipääsusüsteem mõnikord ka tulekahjusignalisatsiooniga kiirendamaks häire korral evakuatsiooni hoonest.

Küsi lisainformatsiooni

adminTurvasüsteemid